Viies peatükk

Viies peatükk

Ma karjusin veel kaua, kuid nüüd mulle tundus, et olen suremas. Ma karjusin "Ali palun aita mind, Ali palun!" ja mulle tundus nagu oleks tuul mu kõrval vihisenud ja midagi kaasa toonud. "Ära muretse kõik saab korda, ausana!" see oli Alice oma pikkade mustade juustega, kuid endiselt valge ja verine. "Aitäh" ütlesin ma ja uinusin.

Kui ma ärkasin nägin ma, et mu ümber on valged seinad ja suur aken. "Oled sa toibunud, kullake?" küsis üks arsti moodi naine. Alles nüüd ma taipasin, kus ma olen. Olin haiglas. "Jah kõik on korras!" vastasin ma punste juustega arstile. Nüüd meenus mulle hommik, või mis päev üldse on? "Mis päev on?" küsisin ja mõtlesin ning lisasin "Kui kaua ma olen siin olnud?"."Sa oled olnud siin viis päeva!" ütles see sama arst, siis helises ta telefon ja ta läks eemale. Ma mõtlesin sellele mis oli toimunud ja mulle meenus kuidas Alice oli talle enne arstide tulekut öelnud "Ma ei jäta sind enam iial". Selle meenutusega muutus mu süda rahulikumaks. Nüüd tuli sisse see punapäine arst väga kohkunud ja valge näoga. "Mis on?" küsisin, kuna taipasin, et midagi on lahti. "Sinu süda ei löö ja su nahk on kivikõva!" pärast seda ta lahkus.Ma jäin sõnatuks ja mõtlesin nende sõnade peale. Süda ei löö? Nahk on kivi kõva? Mida? Kuid nüüd hüppas nõtkelt sisse Alice ...

Kuuendas peatükis: ootab kõiki üks suur muutus.