Üheksas peatükk
Üheksas peatükk
Maandusin vaikse mütsatusega märjale pinnale ning andsin jalgadele valu, et sealt võimalikult kiiresti ära saada. Joostes tungisin ma läbi märgade kuuseokste ning tundtsin, kuidas need jätsid oma jälje mu nahale. Üllatusin sellise asja peale, sest ma olen ju ikkagi vampiir (isegi seda mõelda on jäle) ja ma peaksin ju olema murdumatu või kuidas seda nüüd öelda. Peatusin väiksel lagendikul ning jäin vaatama oma käsi, mis olid kriimulised ja punased. Need olid eriti hästi näha, sest hoolimata külmast ning märjast hommikust oli mul seljas, vaid T-särk.Nüüd oli kohale jõudnud ka Rasmus, kelle musklis käed olid samuti punase kriimulised. Ta silmitses mind natuke ja taipas, siis, et peaks mulle seda seletama:" Vampiirid ei ole immuunsed kuuskede vastu. Ausalt öeldes on need meile isegi kahjulikumad, kui inimestele." Ma vaatasin talle üllatunult otsa ja silmitsesin, siis enda käsi ning, siis tema omi ning tõdesin, siis et pean temaga nõustuma - ma polnud kunagi inimsetel selliseid arme näinud.Äkkitselt vaatas Rasmus mulle üllatunult otsa ning jäi mind suu ammuli vaatama. "Mis on?" küsisin ma ning lehvitasin käega tema silme ees. Rasmus vaatas mulle, vaid otsa ning küsis, siis :"Miks sul nii suured tätoveerinfud on?" Ma ei saanud alguses arugi ja küsisin:"Mis tätoveeringud?" Kuid taipasin, siis millest ta räägib. Ma ei jõudnud vastatagi, kui kuulsin kahte häält. "Ta peaks kuskil siin olema," ütles esimene hääl ning teine lisas:" Kust sa tead, et ta üksi oli? Äkki oli neid mitu." Ma vaatsin Rasmuse poole, aga teda ei olnud enam seal.Ma vaatasin veel kord sinna poole, aga tõesti ei olnud. Siis märksin ma puude vahelt tulemas kahte meest ning, siis polnud ka minul enam pääsu - ma jooksin sealt ära.
Joostes ei pannud ma midagi tähele. Isegi mitte seda, kuhu läksin ja sellepärast olingi ma natukese aja pärast linnas. Seekord polnud see linn mulle võõras - see oligi see linn, kus ma olin elanud. See linn, kust ma olin põgenenud tundmatusse. See linn, kus minust oli saanud vampiir. Nüüd meenusid mulle kõik need hetked - see, kui ma olin Katale helistanud, kui Ali oli mu ukse taha ilmunud, see, kui ma olin koolitee peal ühe vampiiri ohvriks langenud, see, kui Ali oli öelnud, et ta ei jäta mind enam iial. Suutmata end tagasi hoida hakkasin ma nutma ning need Ali öeldud sõnad justkui kummitasid mind. Kuulsin enda peas sõnu, mida oli öelnud Ali ainult paar kuud tagasi. Sõnu, mida ta oli öelnud , siis kui kõik veel korras oli. Ma surusin pisarad alla ning kõndisin vaikselt edasi. Märkasin rahvamassi, kes minust möödudes mind jõllitama jäi. Ma olin unustanud selle, milline ma välja näen.
Taskuid läbi tuhnides leidsin üles oma vana ja kulunud rahakoti ning oma telefoni, mis väljaarvatud paarile kriimule oli täiesti korralik. Avasin kartlikult oma rahakoti ning uurisin selle sisu. Avastasin sealt kaks kümnekat ning ühe viiekümneka, mis oli arvestades minu rahalisi ootusi vägagi palju. Kõndisin teed mööda edasi teades, et see viib selle linna ühe suurema kabamaja juurde. Kohale jõudis olin peaaegu nälga suremas, kuid võtsin ennast kokku ning kõndisin 2.korrusele, mis minu mäletamsit mööda pidi olema riiete ja aksesuaaride korruseks. Õnnels mu mälu ei petnud mind ning pärast lühikest jalutus käiku korruse teisele poolele leidsin sealt oma lemmik poe New Yorkeri. Sinna sisse astudes tundsin seda kummalist tunnet, mis oli mind alati shoppamisel saatnud. See oli segu adrenaliinist, rõõmust, ootusest, ärevusest ja veel paljudest asjadest, kuid kokku tegi see imelise tunde. Just see tunne oligi mind alati shoppama meelitanud. Nüüd, kus seda uuesti tundsin meenusid mulle need vanad ajad, kui elu oli muretu ning Ali veel minuga. Enda teadmata olin valinud endale juba mõned riided ning läksin neid proovima. Punane T-särk, mis oli mõnusalt sportlik ja suur läks kindlalt ostmisele, sest just selliseid riideid ma vajasingi. Suur lohvakas tumepunane dressipluus meeldis mulle ka kuna oli mulle sobilikult sportlik ja jällegi suur ning avar. Ka see läks minu ostukorvi. Ka tumesinised teksapüksid läksid ostmisele, sest need tegid minust natukegi linnlikuks. Olin valinud endale ka ühed ketsid, mis mulle väga meeldisid ja ka sokkid olid hädavajalikud nii, et ka need ostsin ma ära. Pärast lühikest shoppnigut olin ma justkui uuesti sündinus ning min katkistest ja räbaldunud riietest olid saanud mõnusad, mugavad ja puhtad riided. Alla kõndides märkasin teadete tahvlil kahte silti. Üks, mis oleks andud mulle võimaluse ja teine, mis oleks mult selle võtnud. Nimelt oli ühe sildi sisu selline :" Vajatakse koristajat! Vanus 13 - 30 aastat. Töökogemus pole kohustuslik. Tööle võetakse kõik soovijad." Kuna mul oli raha ning samas ka tööd vaja oleks see andud mulle võimaluse uueks eluks, aga selle rikkus just see teine kuulutus - "Tagaotsitav! Nägemisel palun teatada politseisse (numbrile 112 või 110). Leidjale vaevatasu! NB! Ta on eriti ohtlik!" all oli loomulikult minu pilt. Ma mõistsin, et minu ainukeseks võimaluseks on muuta välimust, mis ei ole just eriti raske, kuid praegu vajasin ma ainult puhkust. Selleks tegin kerge stiili muutuse ning kammisin juuksed üle pea selliseks emo tukaks ja jooksin kiiresti poest läbi, et osta endale rohelised läätsed.