Teine peatükk

Teine peatükk

Ma ei uskunud oma silmi ning arvasin, et see on uni. Aga ei olnud. Minu ees seisis Alice, kes ei olnud kolm päeva koolis ega kodus käinud. "Tsau" ütles ta kuidagi liiga laulvalt."Tsau" ütlesin ka mina talle ja hakkasin teda vaatama. Alles nüüd panin ma tähele, et tema kätel, jalgadel ja ka ülejäänud kehal olid verenired  ja, et tema silmad olid veripunased ja nahk lumivalge ja kivikõva."Mis sinuga lahti on?" küsisin ma kohkunult. "Sa kardad mind?" ta ei vastanud mu küsimusele, kuid andis mulle mõtlemisainet."Ei karda" olin ka ise seda öeldes üllatunud, aga see vastas tõele. Ma ei kartnud oma parimat sõpra ka siis kui  ta oli muutunud koletiseks ja seda ma ka ütlesin. Äkitselt ma taipasin, et olin tabanud naelapea pihta - ta oligi koletis. Ta ilmselt luges seda ka minu näost ja ütles "Vabandust" ning hakkas ära minema. "Ära mine!" ta vaatas mulle otsa ja ütles "Sa ju kardad mind, ma tean, ma nägin seda sinu näost" ja nende sõnadega ta läks. Ma viskasin pikali ja lihtsalt olin, mu aju ei suutnud vastu võtta, et ta läks ära. Mingi aja pärast ma uinusin ...

Kolmandas peatükis: võitleb Katariina päris maalimaga ja tunnetega.