Neljateiskümnes peatükk

Neljateistkümnes peatükk

Ma kaotasin enesevalitsuse ja sellepärast saigi temast vampiir. Ma ei suutnud seda uskuda. Kuid ma taipasin, et ka sellepärast läksin ma hundile kallale. Ma kaotasin juba teist korda enesevalitsuse! See tundus küll uskumatu, aga nii see oli. See sama poiss vaatas mind ehmunult, kuid võttis ennast kokku ja ütles:" Igatahes, mina olen Rasmus! Rasmus Hendrik. Tead pole hullu!". Tema arust polnud hullu! Mis asja? Ma olin ta peaaegu tapnud ja tema arust polnud hullu! "Tead on küll hullu! Ma põhimõtteöiselt tapsin su! Ja sinu arust pole hullu?", ütlesin ma. Ta vist ehmus ja tardus hetkeks. Ma kasutasin seda hetke ära ning jooksin kiiresti metasa poole. Ma küll ei tea miks ma seda tegin, aga siiski ma jooksin edasi.