Kümnes peatükk

Olles jõudnud sügavale metsa, Kata peatus järsult ja ma jooksin talle otsa. Ma hakkasin iseenda kohmakuse üle naerma, aga jäin vait kohe, kui ma näo Kata poole keerasin. Kata vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles: "Here, ma tahan minna tagasi linna ja seal normaalset elu alustada, aga kui sa tahad minuga kaasa tulla, siis sa pead hakkama loomadest toituma, mõistad?" Ma vaatasin talle vihaselt otsa-kuidas saab tema otsustada, mida ma tohin teha ja mida mitte, aga siis jõudis ka ülejäänud jutt lõpuks minuni. Kuidi ma olin enamus elu elanud lastekodus, siis nüüd olin ma terve oma siiani elatud 16 aasta jooksul oma el raskeima küsimuse ees. Kas lõpetada inimestest toitumine ja hakata "heaks vampiiriks"? Ma ei tahtnud enam kunagi lahkuda Katast ja seetõttu tõin kuuldavale vaikse jah-i. Kata vaatas mulle õnnelikult ja tänulikult otsa ja viis mu tagasi linna. Üllataval kombel ei tundnud meid keegi ära. Vedas. Me üürisime endale ühetoalise odava korteri metsa lähedal. Õnneks oli korteris ka üks eelajalooline arvuti, millekaudu sai otsida tööd. Erinevlt minust ei näidanud Kata välja väiksemaki väsimusemälki ja seetõttu hakkas ta juba samal õhtul otsima internetist tööpakkumisi, samal ajal kui mina tõmbasin ennast voodis kerra ja jäin magama.
"HERELYY!!" Kata hüppas voodis nagu segane. "Mis on?" ühmasin ma talle uniselt vastu. "Aja ennast püsti, ma sain meile lõunaks kaks tööpakkumist. Juba?! See tüdruk on küll püstihull. "Aga sa ju alles eile alustasid otsimist?" Ma kahtlesin natuke, kuna mul ei olnud õrna aimugi, mis päev täna on. "Ma tean, aga maximas vajatakse kiiresti ja palju müüaid ja nii ma saingi juba tänaseks meile interviuu. Noh üles nüüd me peame uba tunnipärast kohal olema." Ma vaatasin Katat ja märkasin, et ta on riides. Siis heitsin ma pilgu kellale. Kell oli 11.00? Ma tõmbasin teksad jalga, sõrgi selga ja jalutasin siis ainsa peegli poole korteris. Selle kõrval oli pisike laud, mis oli kaetud odava meigiga. Niiet Kata oli ka jõudnud poes käia.