Kümnes peatükk

Kümnes peatükk

Kui olin endale läätsed ära ostnud kõndisin ma vetsude poole. Ma valisin invaliidide vetsu, et olla omaette. Sulgesin ukse ning läksin peegli ette. Ma silmitsesin oma nägu - enda suuri pruune silmi, lumivalget nahka, pruuni emotukka ja kõike muud. Võtsin läätsed pakendist välja ja asetasin need ettevaatlikult silma. Pilgutasin paar korda silmi ning läätsed olidki paigas. Jäin oma nägu uuesti vaatama, kui polnud enam minu pruune silmi nägi kõik välja teistsugune - minu valge nahk nägi välja kuidagi oliivikjam, minu pruunid juuksed tundusid nii sobimatud, et tabasin end mõtlemast juuste värvimisest. Õnneks kadus see mõte kiiresti, kuna ma ei ole kunagi kujutlenud ennast punaste, lillade, blondide või mingit muud värvi (väljaarvatud pruun) juuste omanikuna. Ma seadsin end valmis ära minema, kuid märkasin kaela peal midagi. See oli väike arm, mis oli tekkinud sellel päeval, kui ma muutusin vampiiriks. Surusin alla mälestused, mis mulle sellega meenusid ning tegin ukse lukust lahti ning astusin tagasi sinna kust olin tulnud. Kõndisin kabamaja väljapääsu juurde ja sealt edasi kõige odavama külalistemaja juurde, mida teadsin. Praegu oli ainuke asi, mida vajasin puhkus. 
Jõudnud külalistemaja ette võtsin välja oma rahakoti ning astusin majja sisse. Külalistemaja tundus üsnagi hubane olevat, kuid samas ei tundunud ka eriti kallis. Astusin väikse leti äärde ning jäin ootama, kuna maja perenaine tuleb. Kui ta saabunud oli ulatas ta mulle hinnakirja, kust ma valisin kõige odavama toa, mille eest tuli välja käija, vaid kümnekas.Perenaine juhatas mu väikse toani maja idaservas ning andis, siis mulle ka väikse võtme, kuhu oli peale kirjutatud "Tuba number 8"  Avasin oma väikse toa ja avastasin, et seda oli võimalik võrrelda linna kõige uhkemate hottelidega. Viskasin ennast pikali suurele voodile ning uinusin otse kohe.
Ärgates tundsin, kuidas päike mu nahal tantsin. Hakkasin jällegi tundma seda iseäraliku surinat, mis üle mu  keha jooksis. Kohe meenus mulle ka selle surina tagajärg ning ma hüppasin voodist püsti ja tõmbasin suured ja paksud kardinad ette. Istuda üliilusal päikesepaistelisel päeval suurte raskete kardinate varjus polnud minu stiil, kuid praegu oli see vältimatu. Tundes ennast värske ja puhanuna tegin korda voodi, millel olin maganud ning jäin mõtlema selle üle, mida ma täna tegema peaks. Kuna ma polnud juba mitu päeva või ütleks juba mitu nädalat midagi söönud oli mul hirmus janu. Tähendab seda, et ma pean leidma täna aega toitumiseks. Kuna ma olin oma välimust piisavalt muutnud võisin proovida töölegi saada. Tänasin end mõttes, et olin jõudnud enne magama jäämist ära võtta läätsed ning ka selle eest, et olin need pannud karpi. Mõlema tegemata jätmisel oleks ma sunnitud osta uued läätsed. Vedas... Ikka tõeliselt vedas. Tundsin soovi minna ka riietepoodi, kuna ma ei saanud olla ju päevast-päeva samade riietega. Kui oli oma päevaplaani peas kokkupannud otsustasin osta endale see tuba veel kaheks päevaks. Tegin lahti oma toa ukse ning astusin välja. Ma jäin vaatama enda koridorilõpu seina, mis oli üleni tehtud klaasist ning, mis tuletas mulle jällegi meelde, et ma olen 4. korrusel. Vaadates veel kord alla astusin  ma lihvti poole ja sõitsin tagasi esimesele korrusele.
Kui olin jõudnud esimesele korrusele astusin lihvtist välja ning kõndisin vaikselt registratuuri juurde. "Tere! Kas mul oleks võimalik osta veel kaks päeva selles toas?" ütlesin ma vaikselt perenaisele, kes seal istus. "Tere hommikust! Ikka on võimalik. Kas maksate kohe või hiljem?" küsis ta naeratades ning ma vastasin talle :" Kohe!" Ulatasin talle kahekümneka ja väljusin naeratades sellest väiksest külalistemajast.
Jõudnud välja tänavale tuli mulle meelde oma esimene ülessane - kustutada oma janu. Ma kõndisin õlgu väristadessealt eemale metsa poole, kuna mul polnud mingit tahtmist toituda mõnest inimesest. Äkki tuli mul mõte - ma kogun natuke verd pudelisse nii ei pea ma pidevalt metsas käima. Sellepärast lippassin ma kiiresti läbi väiksest supermarketist ja ostsin sealt ühe liitrise vee. Võtsin pudeli, mis oli üleni sinise-valge kirjuks värvitud ning suurte siltidega, et poleks näha, mida ma sinna tegelikult panna tahan. Valasin vetsus välja sealt vee ning asusin teele lähima metsa poole. Ma juhindusin oma instiktidest ja sellepärast olin ma kohal ka vähem, kui poole tunniga.