Kümnes peatükk

Äkitselt ta hakkas karjuma, ta karjus veel ja siis veel kõvemini. Ma ei teadnud mida teha ning lihtsalt seisin. Kuid siis tuli mul mõte, et ma võiksin ta siit ära viia. Nii ei ärataks ma eriti tähelepanu ning jääksin märkamatuks. Ma haarasin ta sülle ja oleksin peaaegu ta kohe ka siis maha pillanud, kuna ta tundus nii kerge. Võtsin ennast kokku ja haarasin ta uuesti sülle ning hakkasin jooksma. Ma ei nimetaks seda jooksmiseks, ma pigem lendasin läbi linna. Kui ma lõpuks linnast välja jõudsin (selleks kulus mul heal juhul 10sekundit) karjus ta veel edasi. Ma panin ta maha ja istusin ise ta kõrvale. Kes ma olen? Nüüd ma teadsin seda. Ma olin vampiir ja ilmselt saab ka temast vampiir...

Üheteiskümnes peatükk: peab Katariina oma eluga toime tulema