Kaheteistkümnes peatükk

Kaheteistkümnes peatükk

Ma ärkasin ja vaatasin enda kõrvale. Seal ei olnud enam seda poissi."See oligi unenägu!", mõtlesin ma rõõmsalt, kuid märkasin siis enda kõrval jalajälgi. Need läksid eemal oleva metsa poole ja seal veel edasi. Ma tõusin kartlikult püsti ja järgnesin nendele. Kui ma metsani jõudsin haaras mind hirm, see oli tunne, mida ma polnud tundnud pärast Ali lahkumist kordagi.Hirmust hoolimatta sisenesin ma metsa ning kõndisin jälgede järgi. Äkitselt kuulsin ma karjatust, mis tuli metast. Jooksin sinna poole ning märkasin seda poissi üksinda hirmunult lagendikul seismas. Ma jooksin talle appi ja alles nüüd nägin mille vastu me võitlesime ...