Kahekümne neljas peatükk

Kahekümne neljas peatükk

Ma arvasin, et Alice loobus ja istusin kõrval olevale puukännule, kuid mõne minuti pärast kuulsin ma kaugel samme ning mõne sekundi pärast oli Alice juba minu juures. „Mida sa tahad?“ küsisin ma vihaselt. „Asi ei ole nii nagu sa arvad,“ ütles ta nutuselt ja ma küsisin vastu :„ Kuidas siis?“ Ta näis olevat nõutu ja ma jätkasin :„ Näed sa ise ka ei tea! Mis mõtet on mul siin olla, kui mu ainuke parim sõber petab mind. Mis sa ise teeksid, kui su parim sõber salgab sinu ees maha selle, et tal on vend ja jookseb sinu juurest ära öeldes „Sõprus on tittedele! Me ei ole enam sõbrad!“ ning lisaks sellele põgneb sinu juurest mitu korda? Aga loomulikult enne põgenemist on ta lubanud, et jäta sind enam kunagi! Mis sa teeksid? Ütle mulle palun!“ nüüd elasin ma oma mitu kuud tekkinud viha ühe hetkega välja. Alice oli ehmunud näoga ja avas suu, et vastata, aga pani selle suuesti kinni ja tegi veel mitu korda nii, kuid lõpuks ütles :„ Ma ei tea!“ Ma vaatasin talle veel korra vihaselt otsa ja jooksin sealt, siis minema.