Kaheksas peatükk

Ma nutsin ja nutsin. Mitte miski ei suutnud mind lohutada. Ma olin ühe hetkega alustanud uut elu ja järgmisega selle lõpetanud. Ainult mina suutsin endale selliseid jamasid kaela tõmmata. Ma olin parasjagu ennast ühe puu alla istuma seadnud, kui kuulsin samme. Need ei olnud vampiiri sammud. Need olid inimese sammud ja neid oli PALJU. Ma hüppasin kiiresti puuotsa, et vaadata, mis toimud. Hiigelsuur kamp, mis koosnes politseinikutest ja nende koertest otsis midagi väga pingelist. Ma olin üsna kindel, et nad otsisid mind. Järsku vaatasid mõned politseinikud ühte väikest pilti. Ma teritaasin silmi ja avastasin, et see oli pilt minust ja Katast. Seesama pilt oli olnud minu rahakoti vahel. Nüüd otsis üks teine politseinik taskust välja midagi pruuni, mis lähemal vaatlusel osutus minu rahakotiks. Tema juures olev koer nuusutas seda korra ja siis otsis edasi. See koer oli jõudnud puuni, mille pel ma ennast varjasin, puule mille all ma istunud olin. Ta nuusutas seda ja pistis siis paaniliselt haukuma. Teised koerad tegid sama. Mul ei olnud võimalust. Ma ronisin nii kõrgele, kui võimalik ja hüppasin siis järkmisele puule. Otsimissalk pani mind tähele ja nad järgnesid mulle. Ma liikusin välgukiirusel ja seetõttu jäid nad minust kiiresti maha. Ma olin kummaliselt väsinud. Mitte kunagi varem vampiirina veedetud aja jooksul ei ole ma nii kiiresti väsinud. Ma otsisin ühe kivitaguse, kust mind näha ei olnud ja uinusin.
Mind äratas ere valgus. Ma olin HAIGLAS. Ma üritasin kätt liigutada, aga ma ei suutnud. Ma vaatasin, mis toimub ja avastasin, et mu käed-jalad olid tugevasti voodi külge aheldatud. Mulle hakkas meenuma eilne -või mis päeval see toimuski- ja ma jõudsin järeldusele, et politsei oli mind kätte saanud. Rohkem ma mõelda ei suutnud, sest taaskord vallutas mind kummaline väsimus.
Kui ma taaskord ärkasin, siis ei lebanud ma enam mugavas haiglavoodis(kinniaheldatult) vaid kusagil haiglapalati suuruses hallis trellidega ruumis. Ruumis oli kaks nari ja ma olin ühe nari ''ülemisel korrusel'' ma hüppasin sealt kergelt alla panemata tähele redeleid seal alla tulekuks. Ma vaatasin ringi ja nägin kahte tüdrukut: üks neist vaatas mind päranisilmi ja paistis, et ta annab kohe hirmust otsad ja teine, teine oli Katariina. Ma langesin talle kaela ja palusin vabandust kõige pärast, mis ma teinud olin. Ta vaatas minu poole ja ütles: ''Ma annan sulle andeks, aga kui sa veel tähele ei ole pannud, siis on meil ja teistel meiesugustel jamad kaelas.'' Ta hääl murdus viimaste sõnade ajal. Ma olin nutma puhkemas kui äkki hakkas mul kurgus lõõmama. Ma pöörasin kannapealt ümber ja vahtisin hirmust värisevat tüdrukut. Ma nägin oma silmi tema silmadelt peegeldumas ja need olid PUNASED. Ma tundsin, kuidas janu mind endasse haaras. Ma avastasin ennast sisisemast, kuna keegi oli oma käed ümber minu põiminud ja hoidis mind tugevalt kinni. Ent ma olin tugevam. Ma tõmbasin ennast lahti ja surusin hambad saaki. Ma jõin kiiresti ja kõigest mõne sekundiga oli ta verest tühi. Ma tõusin püsti, limpsasin keelt ja ütlesin: ''Lähme!'' Siis haarasin ma Katal käest kinni, väänasin trellid kõveraks ja me pistsime jooksu.